1-dollariline hõbemünt Tütarlaps väävlitikkudega

Kirjeldus

Oli kohutavalt külm; sadas lund ja pime õhtu hakkas kätte jõudma; see oli ka aasta viimane õhtu, vana-aastaõhtu.
Selles külmas ja selles pimeduses kõmpis tänaval väike vaene tütarlaps palja pea ja paljaste jalgadega. Kodunt tulles olid tal tuhvlid jalas, aga need olid liiga suured ja väike tüdruk kaotas need üle tänava tõtates jalast ära, kui kaks tõlda hirmsa kiirusega mööda kihutasid; üht tuhvlit ei leidnud ta üles ja teisega jooksis üks poiss minema. Seal see väike tüdruk kõmpis nüüd oma paljaste jalakestega, mis olid külmast punased ja sinised. Vanas põlles kandis ta suurt hulka väävlitikke, ja üht punti hoidis ta käes. Mitte keegi ei olnud temalt kogu päeva jooksul midagi ostnud, keegi ei olnud talle krossigi andnud. Lumehelbeid langes tema pikkadele blondidele juustele. Kõigil akendel põlesid küünlad ja tänaval lõhnas nii hästi haneprae järele: oli ju vana-aastaõhtu, jah, selle peale mõtles ta.
Ta istus ühte nurka kahe maja vahel, millest üks ulatus natuke kaugemale tänavale, ja tõmbus kägarasse; oma jalakesed oli ta keha ligi tõmmanud, aga ta külmetas veel rohkemgi ja koju ei julgenud ta minna – ta ei olnud ju mitte ühtegi tikku müünud, ühtainustki krossi saanud, isa lööb teda; ja külm on ka kodus, sest nad elasid otse katuse all ja tuul puhus sisse, kuigi kõige suuremad praod olid kaltsudega kinni topitud. Tema käekesed olid külmast peaaegu päris kanged. Oh, üks väike väävlitikk võiks palju head teha! Kui ta vaid julgeks ühe pundist välja tõmmata, vastu seina põlema kraapsata ja sõrmi soojendada! Ta tõmbaski ühe välja. Särtsti! Leek oli soe, hele, justkui väikesel küünlal, kui ta käe selle ümber pani; tuli põles nii mõnusalt, andis nii head sooja. Siis korraga kustus leek. Ta rapsas teise tikuga, see süttis, see põles. Siis kustus tikk ja näha oli ainult paksu külma müüri. Ta süütas uue tiku. Korraga seisis ta imeilusa jõulupuu all; tuhanded küünlad põlesid rohelistel okstel, ja niisama kirevad pildid nagu need, millega on kaunistatud kaupluste aknad, vaatasid tema poole alla. Tüdruk sirutas mõlemad käed ülespoole – siis kustus tikk; kõik jõuluküünlad kerkisid ikka kõrgemale ja kõrgemale, ta nägi, et nad on nüüd heledad tähed; üks neist langes alla ja tegi taevas pika tulejoa. „Nüüd suri keegi ära!“ ütles tüdruk, sest tema elatanud vanaema, ainus, kes oli tema vastu hea olnud – nüüd oli ta surnud –, oli öelnud: kui täht langeb, siis läheb üks hing üles Jumala juurde.
„Vanaema!“ hüüdis tüdruk. „Oo, võta mind kaasa! Ma tean, sa kaod, kui tikk kustub, kaod samuti nagu suur uhke jõulupuu!“ Ja kähku rapsis ta põlema kõik väävlitikud, mis pundis veel olid, nii kangesti tahtis ta vanaema kinni hoida; ja tikud põlesid nii heledalt, et oli valgem kui päise päeva ajal. Vanaema ei olnud kunagi varem nii ilus, nii suur olnud; ta võttis tüdrukukese sülle, ning kõiges hiilguses ja täis rõõmu lendasid nad, nii kõrgele, nii kõrgele; ja seal ei olnud külma, ei olnud tühja kõhtu, ei olnud hirmu – nad olid Jumala juures.
Majade vahel nurgas aga istus külmal hommikutunnil väike punaste põskedega tütarlaps, naeratus suu ümber – elutult, vana aasta viimasel õhtul surnuks külmunult. Uusaastahommik koitis selle väikese laiba kohal, kes istus väävlitikkudega, millest üks punt oli peaaegu ära põletatud. Räägiti, et ta tahtnud end soojendada; keegi ei teadnud, millist ilu ta oli näinud, millises aus ja hiilguses ta oma elatanud vanaemaga uusaasta rõõmudesse oli läinud.
Hõbemünt Tütarlaps väävlitikkudega õpetab meile peenetundeliselt, et me ei tohi unustada meis kõigis peituvat headust, mida on nii lihtne jagada. Kas siis õilsa abipakkumise, sõna, julgustava naeratuse või mõne muu teo näol, mis tuleb südamest. See sentimentaalne münt võib olla suurepärane kingitus pisikestele, nende vanematele või täiskasvanutele. Me oleme ju kõik nagu suured lapsed, kelle üks tähtsamaid missioone elus on jagada headust, sest ainult jagamisel saab seda rohkem.