Kauba tagastamine 
Reeglid ja tingimused 
Kirjeldus
Teenida inimkonda või seda hirmutada?
Kellelgi ei ole seniajani õnnestunud lahendada mõistatust, kust see salapärane hõbemünt on ilmunud. Hirmuäratav lugu Gargolase kohta algab siit. Kas julgete süveneda sellesse loosse, mis on täis õõvastavaid detaile? Teada saamine, mis tegelikult juhtus, võib maksta elu. Aga võib-olla on tõde seda riski väärt?
Ühes keskaegses linnas oli suursugune hoone. Selle hoone seinas oli tugevasti eenduv, justkui õhus rippuv õudne kivikuju. Päikeselistel päevadel peegeldus selle vari maapinnalt ja paljastas sünge, hirmuäratava ilme – mitte inimese, mitte looma, mitte müütilise olendi, vaid kuradisarnase ilme, mida maalisid põrgu teemast innustunud kunstnikud. Kui inimesed sellest hoonest möödusid, ei julgenud nad silmi taeva poole tõsta. Mõni kiirendas tahtlikult sammu. Mõni lõi pilgu maha, kergitas mütsi ja peatus hetkeks, justkui sooviks kellelegi austust avaldada. Hetk hiljem kiirendas jälle sammu ning läks oma teed. Mitte keegi selles linnas ei julgenud kunagi pilku üles suunata ja vaadata hoone kohal kõrguvat kivikoletist.
Kui linnarahval oli tarvis öösel sellest kohast mööduda, püüdsid nad sellest igal võimalikul viisil hoiduda – nad läksid ringiga, et vältida kohtumist selle hirmuäratava olevusega. Inimesed sosistasid, et just öösel ärkab kivikoletis ellu, ajab tiivad laiali ja lendab nende majade kohal. Hiljem, koidikul, kui kireb esimene kukk, muutub see jube olend kiviks ja tema vari hirmutab taas linnaelanikke ja möödakäijaid.
Kord tabas linna ja seda ümbritsevaid asulaid tugev torm. Vihma kallas kui oavarrest ja hele päev muutus ööks. Vihma sadas nii tugevasti, et jõgi voolas üle kallaste, ähvardades üle ujutada kõik elusa ja elutu ning uhtuda maa pealt hooned nagu suure veeuputuse ajal. Elanikud valmistusid halvimaks – ühed palvetasid, et kõrgemad jõud neid päästaks, teised andsid alla ja ootasid viimset päeva. Äkki süttis seal, kus asus kurjakuulutava kiviloomaga hoone, hõõguma tulesammas. Kostis veevulinat ja plahvatuse heli, mis pani kogu linna ja ümberkaudsed külad arvama, et maailma lõpp on käes. Ent kohe pärast seda torm vaibus, vihmavalang asendus selge päevaga ja õhku täitis mägilillede lõhn.
Järgmisel päeval kõndis üks linnaelanik linna suursuguseimast hoonest mööda, lõi silmad maha ja toksas kogemata jalaga ümmargust hõbedast eset. Ta kummardus, võttis selle üles ja nägi, et see on hõbedane münt. Selle mündi tagaküljel oli kujutatud Gargolast, kelle kuju oli sajandeid olnud linna kõige tuntumal hoonel. Ta vaatas üles ja nägi, et hoonel ei ole enam midagi.
